ANNA-KAISA MUINASJUTT
Päkapikumaa
Oli kord seitsme maa ja mere taga Päkapikumaa. Päkapikud olid väiksed ja elasid hästi. Päkapikke oli külas kokku 25. Ühel päeval tuli nende juurde üks koerakutsikas.Ta niuksus ja palus, et päkapikud teda aitaks. Nimelt oli ta mürades ja peitust mängides oma kodu kaotanud ja ei suutnud seda enam üles leida. Tal ei olnud ka kaelarihma. Päkapikud küsisid, kus ta elab. Kutsu vastas, et elab Inimestemaal. Kutsu polnud sellisest maast nagu Päkapikumaa kuulnudki. Päkapikud ütlesid kutsule, et inimesed on väga suured ja võivad neile peale astuda. Nad ei julgenud Kutsut koju viima minna. Siis ütles üks päkapikk teisele, et võiks minna võluhaldja juurde, äkki saab tema aidata. Kuigi tee oli väsitav ja pikk, kuna metshaldjas elas väga-väga kaugel, pidasid päkapikud vapralt vastu. Kui nad metshaldja juurde jõudsid, olid päkapikud ja kutsu väga väsinud. Metshaldjas ehmatas ja küsis väga imeliku näoga, miks nad olid tulnud. Päkapikud vastasid, et tulid abi paluma. Nad soovisid, et metshaldjas ükskõik kuidas välja mõtleks, kus see koer elab. Päkapikud seletasid läbisegi, kuidas koer oli ära eksinud ja tulnud nende juurde. Ta otsis õiget teed ja püüdis oma kodu leida, aga otsingud ei kandnud vilja. Haldjas mõtles natuke ja võttis siis ühest mereaarde kastist ühe kuuli. Sellel kuulil oli väga paks tolmukord. Haldjas ütles, et see on võlukuul ja see on siin kastis juba 10 aastat seisnud. 10 aasta jooksul pole selliseid viperusi juhtunud, seletas haldjas. Ta lausus võlusõnad: „Kuulike, kuulike, mis on su nimi, ütle mu nimi ja loe mu mõtteid, ütle ja ütle, kui leiad seal miskit”. Varsti hakkas kuul tasase häälega pajatama: „Kutsu elab Tallinnas Pallasti tänaval majas number 12, kortrer 6”. Haldjas ütles päkapikkudele: „Ronige kutsikale selga ja juhatage ta koju!” Päkapikud upitasidki end koera selga, lehvitasid metshaldjale ja hakkasid minema. Nad olid väga tublid ja viisid koera koju. Kui kutsu oli koduuksest sisse juhatatud, panid päkapikud pähe võlumütsid, mille haldjas oli neile andnud. Nende imestus oli väga suur, sest hetke pärast olid nad juba tagasi Päkapikumaal. Nad olid väga õnnelikud, et olid hädas olnud kutsut aidata saanud. Päkapikud on küll imepisikesed, kuid abi on neist suurtelegi!
Oli kord seitsme maa ja mere taga Päkapikumaa. Päkapikud olid väiksed ja elasid hästi. Päkapikke oli külas kokku 25. Ühel päeval tuli nende juurde üks koerakutsikas.Ta niuksus ja palus, et päkapikud teda aitaks. Nimelt oli ta mürades ja peitust mängides oma kodu kaotanud ja ei suutnud seda enam üles leida. Tal ei olnud ka kaelarihma. Päkapikud küsisid, kus ta elab. Kutsu vastas, et elab Inimestemaal. Kutsu polnud sellisest maast nagu Päkapikumaa kuulnudki. Päkapikud ütlesid kutsule, et inimesed on väga suured ja võivad neile peale astuda. Nad ei julgenud Kutsut koju viima minna. Siis ütles üks päkapikk teisele, et võiks minna võluhaldja juurde, äkki saab tema aidata. Kuigi tee oli väsitav ja pikk, kuna metshaldjas elas väga-väga kaugel, pidasid päkapikud vapralt vastu. Kui nad metshaldja juurde jõudsid, olid päkapikud ja kutsu väga väsinud. Metshaldjas ehmatas ja küsis väga imeliku näoga, miks nad olid tulnud. Päkapikud vastasid, et tulid abi paluma. Nad soovisid, et metshaldjas ükskõik kuidas välja mõtleks, kus see koer elab. Päkapikud seletasid läbisegi, kuidas koer oli ära eksinud ja tulnud nende juurde. Ta otsis õiget teed ja püüdis oma kodu leida, aga otsingud ei kandnud vilja. Haldjas mõtles natuke ja võttis siis ühest mereaarde kastist ühe kuuli. Sellel kuulil oli väga paks tolmukord. Haldjas ütles, et see on võlukuul ja see on siin kastis juba 10 aastat seisnud. 10 aasta jooksul pole selliseid viperusi juhtunud, seletas haldjas. Ta lausus võlusõnad: „Kuulike, kuulike, mis on su nimi, ütle mu nimi ja loe mu mõtteid, ütle ja ütle, kui leiad seal miskit”. Varsti hakkas kuul tasase häälega pajatama: „Kutsu elab Tallinnas Pallasti tänaval majas number 12, kortrer 6”. Haldjas ütles päkapikkudele: „Ronige kutsikale selga ja juhatage ta koju!” Päkapikud upitasidki end koera selga, lehvitasid metshaldjale ja hakkasid minema. Nad olid väga tublid ja viisid koera koju. Kui kutsu oli koduuksest sisse juhatatud, panid päkapikud pähe võlumütsid, mille haldjas oli neile andnud. Nende imestus oli väga suur, sest hetke pärast olid nad juba tagasi Päkapikumaal. Nad olid väga õnnelikud, et olid hädas olnud kutsut aidata saanud. Päkapikud on küll imepisikesed, kuid abi on neist suurtelegi!
posted by sjg2klass at
10:40 PM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home